Reisimine – arendav ja õpetav sõltuvus
Gümnaasiumi lõpus ei oleks ma kindlasti uskunud, et kiindun reisimisse niivõrd palju. Nüüd on see minu jaoks nii iseenesestmõistetav, et proovin alati kui võimalik võtta ette väiksema või suurema retke välismaale ning suure osa mu tutvus- ja sõprusringkonnast moodustuvad inimesed, kes on pärit teisest rahvusest ning kultuuridest. Kuid väga palju on veel näha, kogeda ja õppida – see hoiab argielu põnevana.
Kõik meist on käinud klassireisidel Eestist väljaspool, kuid neid pole ma kunagi käsitlenud kui reisimist. Pigem on sellised organiseeritud ekskursioonid sarnased muuseumikülastusele – saad öelda, et oled käinud-näinud, aga mitte päriselt kogenud. Ainult külmkapimagnetite kogumise või turistilõksudesse sattumise nimel kuhugi minemine pole ikka päris see.
Oluliseks verstapostiks on olnud minu jaoks esimesel ülikooliaastal tehtud otsus oma hea sõbraga minna suveks (nagu seda teevad paljud Eesti tudengid) õnne proovima Ameerika Ühendriikidesse. See sütitas minus ilmselt elukestva huvi näha, teha ja olla rohkem. Siit ka põhjus, miks selline tsitaat – elu on ju andnud meile kõik need maitsed, milleks siis piirduda kõigest ühe või mõnega. Tuleb minna ja proovida.
My mom always said life was like a box of chocolates. You never know what you're gonna get. (Forrest Gump, 1994)
Pärast esimest kodust eemalolekut tundsin, et olen muutunud kuidagi paremaks, rõõmsamaks ja asjalikumaks ning seda panid tähele ka inimesed mu ümber. Mõnda aega mugavast rutiinist eemal viibimine tõi uusi sõpru, mälestusi, värskeid ideid ja tuntavat isiksuse kasvu. Nii viis mind tee ka järgmiseks suveks USA-sse, seekord kaugemale läänekaldale Oregoni osariiki.
Naastes veetsin mõned kuud Eestis ning seejärel kolisin Erasmus+ programmi raames viieks kuuks Lõuna-Prantsusmaale. Seal veedetud aja jooksul avastasin Prantsusmaa eri nurki, sattusin ka Inglismaale ning Katalooniasse.
Kogemus välisõpingutel tõi mu teele nii palju inspireerivaid ja külalislahkeid inimesi, kes andsid mulle innukust ja motivatsiooni ka ise omalt poolt midagi vastu anda. Tagasi Eestis olles sain puhata täpselt neli päeva kuniks astusin ajateenijana Kaitseväeteenistusse – jällegi uued rännakud, sedapuhku kodumaa metsades. Pärast ajateenistust viisin oma mõtte ellu ning astusin ESN Tartu tudengiorganisatsiooni liikmeks, mis on orienteeritud Tartus õppivate välistudengite aja meeldejäävaks muutmisel korraldades nii meelelahutus- kui kultuuriüritusi.
See omakorda viis mind jälle kokku meeletult toredate inimestega maailma eri paigust ning olen kindlasti saanud omale sõpru, kes jäävad kogu eluks. Võin minna reisima peaaegu ükskõik millisesse maailma nurka teades, et seal on vähemalt üks tuttav, kes on lahkesti nõus mind vastu võtma või vähemalt nõuga abiks olema. Nii olengi käinud viimasel ajal näiteks Hollandis ja Belgias ning näinud sealset elu kohalike pilgu läbi. Kui pole võimalik ööbida mõne sõbra või tuttava juures, siis kulude kokkuhoidmiseks on hea variant ööbida mõnes hostelis või kasutada Airbnb-d.
On okei, kui kooli või töö kõrvalt ei jää aega minna igal kuul pandakarusid paitama või delfiinidega ujuma. Või võtta igal poolaastal ette kuupikkune rännak Sahara kõrbesse või Amazonase vihmametsadesse. Kogu aeg ei peagi ringi tuiskama nagu hullumeelne. Piisab täiesti, kui lubada endale mõni natuke pikem nädalavahetus ja lennata kasvõi kuhugi lähemale. Ka see on juba väga hea viis murdmaks rutiini ja leida enda jaoks midagi uut. Olles avatud meelega ja jättes ruumi spontaansusele saad kindlasti tagasi tulla ägedate lugude ja vahvate muljetega mõnest Skandinaavia linnast, mida nädalavahetusel külastasid, Baierimaa maastikust või hoopis Musta mere rannikust. Maailm on sulle avastamiseks! Edukat seiklemist!
