Prantsuse Riviera – palju rohkem kui rannapuhkus!
Kui istute lennukis akna all, kiigake kindlasti välja hetkel, mil piloot teatab, et hakkate maanduma Nice’i Côte d’Azur’i lennuväljal. Nii soovitab juba 15 aastat Taevasinisel rannikul elanud ja töötanud Hannela Tamagno.
Vaade, mis tol hetkel lennukiaknast avaneb, on lummav – mitmetooniline türkiissinine Vahemeri, tuulise ilmaga inglitiibadena vahused valged laineharjad, kauguses domineerivad Alpid.
„Just tänu mere ja mägede kooskõlale on Prantsuse Rivieral oma meeldiv mikrokliima,” ütleb Hannela. Aasta keskmine temperatuur on 16 °C, st talvel pole liiga külm (lund rannikul ei saja!) ega suvel liiga palav. „Põhjamaadest tulnutele võivad küll juuli-augusti 35 °C ja kõrge õhuniiskus lämmatavana tunduda, kuid selle eest saab pageda merelainetesse või hõredama õhu kätte mägedesse,” soovitab eestlanna.
Hannela töötab Prantsuse Rivieral giidina, rendib välja kaht Nice’i promenaadil asuvat külaliskorterit ning on seega nii Eesti kui ka muudest maadest pärit turistide soovidega hästi kursis. Järgmistel lehekülgedel leiate tema soovitused mõnusaks puhkuseks Nice’is.
Nice on Prantsuse Riviera süda
Côte d’Azur, tõlkes Taevasinine rannik ehk Prantsuse Riviera, piirneb läänes Saint Tropez’ endise kalurikülaga, tänapaeva jetsetters’ite mänguväljakuga, ning idas sidruni- ja apelsinipuude linna Mentoniga, mis asub otse Itaalia piiri ääres. Nice on Côte d’Azur’i pealinn. 350 000 elanikuga Nice on ühtlasi Prantsusmaa suuruselt viies linn, kuid tänu populaarsusele turistide seas asub siin Prantsusmaa suuruselt teine lennujaam.
Turismisihtkohana avastasid Prantsuse Riviera ja eelkõige Nice’i inglased ja venelased. Just inglaste järgi on nime saanud Promenade des Anglais ehk Inglaste promenaad, kus algab või lõppeb iga jalutuskäik Nice’is. Linna sümbol ja uhkus, 160 aastat vana ja 7 kilomeetrit pikk mereäärne bulvar ühendab Nice’i sadamat lennujaamaga.
Ringivaatamiseks vali ühistransport
Nice sobib suurepäraselt stardiplatvormiks, kust avastada kogu Rivierat. Rendiautot pole mõtet võtta – autosõit puhkuse ajal tähendab stressi ning võtab sult ka võimaluse nautida lõuna kõrvale klaasi kuulsat kohalikku rosé’d. Rongi- ja bussiliiklus on hästi korraldatud ja taskukohane, ehkki võtab veidi aega.
Neil, kes viibivad siin esimest korda, soovitan ära käia filmifestivali punase vaiba linnas Cannes’is. Teel sinna tasub rongilt maha minna Antibes’s ja jalutada läbi jahisadama vanalinna. Siin saab imetleda miljardäride sadamakaid megalaevadega ning linna ümbritsevalt kindlusmüürilt avanevaid vaateid merele ja Picasso muuseumile. Just siin või lähedal asuvas Juan-les-Pins’is tasub veeta päev neil, kes igatsevad liivarandu (Nice’is on nimelt kivised rannad).
Juan-les-Pinsi nimi tasub meelde jätta džässisõpradel, sest juuli teises pooles toimub siin iga-aastane festival Jazz à Juan. Vabaõhulava pannakse üles männipuude alla mere äärde, kus sumedatel suveõhtutel saab nautida maailmatasemel muusikat, taamal päike Vahemerre loojumas. Formidable ehk oivaline!
Cannes’is soovitan pärast filmifestivalipalee ümber jalutamist ja staaride käejälgede avastamist ronida üles vanalinna Le Suquet’ vaateplatvormile, kust on näha kogu linn ja taamal Estereli mäeahelik, mille kaljusein on eriliselt punast värvi. Juulis ja augustis toimub Riviera linnades pürotehnika ehk ilutulestike festival; Cannes’is on võimalik tuleilu paadiga merele kaema minna.
Plaani võtke kindlasti ka külastus maailma väiksuselt teise riiki Monacosse. Sealse maamärgi, Monte Carlo kasiinoplatsi melu jätaksin päeva viimasesse ossa, mil suured turistigrupid on kruiisilaevadele tagasi pöördunud. Just siis, kui päike on loojunud, on Monte Carlo kõige muljetavaldavam. Pimedus ei ole seal pime, sest tuhandete lampide paistel veiklevad briljandid veelgi säravamalt – õhus on elegantsi ja raha lõhn.
Teise rikaste ja ilusate mekasse Saint Tropez’sse soovitan sõita Nice’i sadamast paadiga. Ja kel bling’ist kõrini saab ning vahelduseks mägikülasid ja maalilist loodust näha tahab, sel tasub sõita rongiga Train des Merveilles või Chemin de Fer de Provence põhja poole.
Kui aega on rohkem, võib siiski ka auto võtta ning avastada loodust rannikust kaugemal. Näiteks sõitke mööda Napoleoni teed Euroopa suurimat, Verdoni kanjonit vaatama. Sealne route des crêtes on spetsiaalselt turistidele ehitatud kanjoniäärne autotee, mis võib südame alt kõhedaks võtta. Kanjoni lõpus võib Saint Croix’ paisjärve ujuma minna, veidi edasi saab Valensole’i tasandikul imetleda juulis legendaarseid lavendlipõlde.
Legend Prantsuse Rivierast loodi juba 19. sajandil ning tänapäeval meelitab see siia inimesi igalt mandrilt. Ainuüksi Nice’i reisib igal aastal 4 miljonit turisti. Ma ei soovita siia kellelgi tulla pelgalt rannapuhkusele, selleks on siinne kant liiga unikaalne.
Artikkel ilmus Nordica pardaajakirja Time Flies numbris suvi 2017