ODESSAST tavatsetakse rääkida kui nähtusest, mitte kui linnast. Oma miljoni elanikuga on see Ukraina suuruselt kolmas linn ja riigi suurim sadam. Samas ei ole Odessa õieti ukrainalik ega ka venelik linn, olgugi et selle asutas 1794. aastal keisrinna Katariina II Tsaari-Venemaa lõunapealinnaks.

Küllap on kõik Eesti kandist saabuvad turistid valmis kohtuma unikaalse Odessa juudi huumoriga. Märksa vähem oodatakse Prantsuse arhitektuuri. Austria arhitektide loodud Odessa ooperi- ja balletiteater võtab paljudel esimesel kohtumisel lihtsalt hinge kinni. Seda on lihtne seletada, kui teada, et endises Vene impeeriumis leidub vaid kaks peaaegu tühjale kohale, plaanipäraselt ja euroopalikult ehitatud linna: Peterburi ja sellest sada aastat noorem Odessa. Peterburi joonistasid Itaalia arhitektid, Odessa Prantsuse omad. 

Eestist saabuvatele turistidele on Ukraina odav ja seal ei pea seletama, et Eesti on „riik, mis asub Soome all”. Meid teatakse ja tuntakse. Odessa muljetest kujuneb aga põlvkondi liitev vestlusteema veel pikaks ajaks, sest seal kogetu huvitab paljusid ja ka vanaisadel-vanaemadel võib olla mälestusi samadest kohtadest.

LAPSEPÕLVE OTSIMAS.

Noored Tartu turundusinimesed otsustasid sügisese puhkusenädala veeta Ukrainas ja osa sellest Odessas. Mattias Jõesaar (26): „Mõnes mõttes otsisime sealt lapsepõlve. Kui öelda nimi „Odessa”, meenub mulle umbes 15 aastat tagasi Eesti teleekraanil näidatud reklaam, kus soni kandvalt arbuusikaupmehelt küsiti, kus mingi tänav asub. Ta andis küsijale arbuusi hoida, et saaks ise kätega vehkides seletada, et kust tema peaks sellist asja teadma. Meie otsisime samasugust soniga arbuusikaupmeest.”

Mattias tunnistab, et see stereotüüp murenes juba esimestel minutitel. Inimesed Odessas ei kandnud sonisid ega müünud arbuuse. Ei täitunud ka noormeeste lootus sõita ringi valge Volga tagaistmel. „Vaid korra õnnestus saada VAZ 2101 ehk kopeika tüüpi takso peale ja sedagi pidi tikutulega otsima.” Odessas sõidab taksot muide peaaegu iga auto,  tuleb vaid hinnas kokku leppida. „Õnnestus külastada lõbustusparki, mis nägi välja täpselt nagu meie lapsepõlves, justkui oleks meie Tivoli tuuri varustus otsejoones sinna viidud,” meenutas Jõesaar.

VEINIKULTUURI JÄLGEDES.

Odessa entusiast Eestis, Ülemaailmse Odessiitide Klubi liige Raivo Raidam (58) on olnud Odessaga seotud ligi 40 aastat ja tutvustab seda ka  kui Euroopa veinikultuuri üht lähtepunkti. Antiikajal arendasid viinamarjakasvatust ja veinivalmistamist kreeklased, kelle Vahemere ja Musta mere rannikule rajatud kolooniatest üks asus praeguse Odessa kohal juba ammu enne kristlikku ajaarvamist. „Suurejooneliseks läks asi 19. sajandi algupoolel, kui Napoleoni järel Prantsusmaal käinud venelased eesotsas krahv Vorontsoviga armusid Prantsuse veinidesse, iseäranis šampanjadesse.” Bordeaux’ ja Burgundiaga samal paralleelil asuv veini, konjaki ja grappa valmistamise piirkond, mille keskuseks on Šveitsist pärit prantslaste asutatud Šabo, jääb Odessast 80 kilomeetri kaugusele. Odessa linnas Prantsuse bulvaril tegutseb aga tänini kaks prantslaste 19. sajandil asutatud ettevõtet: Odessa Vahuveinitehas ja Odessa Veinitehas Frantsuzskij Bulvar,  kus valmistatakse nii veine, vahuveine kui ka brändit.

RÕÕMSAD JA ANDEKAD ODESSIIDID.

Raivo Raidam naudib odessiitide rõõmsat ja vitaalset ellusuhtumist ja tabavat huumorit, millega käib kaasas kõrge enesehinnang. Ka Mattias Jõesaar imetleb kohalike noorte andekust: „Sattusime Odessas ühte keldris asuvasse karaokebaari. Kohalik noor, sõbralik ja elav seltskond jõi viina nagu vett ja mõni seisis vaevu püsti. Aga kui needsamad neljapäevaõhtut nautivad noored mikrofoni taha jõudsid, tuli sealt puhast kulda. Mõni ei jõudnud püstigi seista, istus oma kohal, jõi viina ja laulis mikrofoni, nagu tuleks laul otse maki pealt. Tekkis tunne, nagu oleksime sattunud Ukraina superstaarisaate vilistlaste kokkutulekule. See tegi meie enda esitusele kõvasti häbi ja tõenäoliselt olime ainsad, kelle käest karaoke eest raha küsiti.”