Mees, kes maalib, pea pilvedes
Kui mõelda ideaalsele Eesti suvele, siis võib seda vaimusilmas ette kujutada nagu suurt osa Navitrolla maale – helesinine taevas, kus sõuavad valged pilved, roheline mets ja mõned rahuolevad pudulojused, õnnis vaikelu. Tavaliselt kirgas, unenäoline maailm, ent koduste Võrumaa huntide ja rebaste asemel jalutavad ringi pigem kaelkirjakud, pead pilvedes, või muud savanniloomad, ammutamas vett Lõuna-Eesti järvedest.
Navitrolla ehk Heiki Trolla, kes lõviosa suvedest veedab Karula rahvuspargi territooriumil asuvas Mähkli külas maalitalus, on varsti juba 30 aastat maalimisega tegelenud ning mõtleb oma sõnul peaaegu kogu aeg ainult piltidest. Ja piltides. „Inimesed arvavad, et lõhun puid, aga tegelikult teen kunsti. Inimesed arvavad, et söön, aga tegelikult teen kunsti. Inimesed arvavad, et teen kunsti, aga tegelikult teengi kunsti ja paratamatult muutudki lõpuks peast kunstnikuks,” ütleb ta.
See kõlab nagu luuletus ja nagu selgub, pole see ka päris juhuslik mõte, sest oma loomingulisteks hingesugulasteks peabki Navitrolla pigem poeete kui teisi (maali)kunstnikke. Suurimat lemmikut ei tule kaugelt otsida, selleks on (:) kivisildnik. Aastate jooksul on neil omavahel hulgi loomingulisi kokkupuuteid olnud – alates 841-leheküljelise ja taskutellisena tuntud luulekogu „Nagu härjale punane kärbseseen” kujundamisest kuni viimati näiteks (:) kivisildniku postapokalüptilise ulme-eepose „Soari evangeelium” illustratsioonideni. Viiding, Pessoa, Puškin ja Majakovski, Shakespeare ja Bob Dylan leiavad samuti äramärkimist. Sõna ja pildi kooskõla on Navitrolla püüdnud luua ka näiteks Eesti etnofutu ema, Võrumaa juurtega Kauksi-Ülle ning samuti Kerttu Rakke loomingut illustreerides ja kujundades.
Navitrolla ütleb, et ta ei tunne kunsti tehes mitte mingisugust seost ühegi voolu või liikumisega kunstimaailmas, samuti ei seo ta oma loomingut ühiskondlike teemadega. „Mind vaimustavad huvitavad inimesed, dramaatilised loodusvaated, õnnestunud päevad, minu lapsed, lapselaps...” Loominguline produktiivsus on tema jaoks suhteline – mõnel aastal sünnib paar-kolm suuremõõdulist pilti, mõnel aastal mitukümmend väikest. „Tähtis on see, mis mällu sööbib.”
Ja teeme selgeks – Navitrolla maalidel ei ole alati suvi, on ka talved ja sügised. Päris kontrastina leiab ka üksnes musta ja valget. Aeg-ajalt mõne monokroomse pildi maalimine olevat kunstnikule erakordselt vabastav. „Vastavalt ideele tekib taust ja ilmselt on suvine ümbrus minu mõtetele sobivaim keskkond,” arvab ta. Oma loomingu olemust näeb ta pigem püsivana, kordusena. „Hakkasin maalima maastikku, selle juurde kuuluvad tavaliselt ka taevas ja pilved. Varieeruvad värv ja tegelased, kompositsioon ja valgus. Aastatega muutub palju, aga mõnes mõttes on ka see illusioon,” lisab kunstnik.
NAVITROLLA TEOSED SÜNNIVAD NÄGEMUSTEST, MIDA MÕJUTAB KA KA ÜMBRITSEV LOODUS
Kuigi Navitrolla veedab üha rohkem aega kodusel Võrumaal ja reisib nüüdsel ajal eeskätt oma peas, on ta varem palju ka füüsiliselt rännanud ning rändlinnu kombel just talviti palju Eestist eemal olnud – Kreekas, Portugalis, Hispaanias, Prantsusmaal. Mõned eredad nägemused, mis hiljem piltideks vormunud, on just neilt retkedelt pärit.
„Istusin Lissabonis kusagil kellegi aias ja olin piisavalt veini joonud. Ma ei näe selliseid nägemusi eriti tihti, aga seekord oli nii, et palmi all soojas öös veini limpsides tuli hall udune taevas, mille ees silmapiiril paistis sakiline eesti kuusemetsaviirg. Metsa ees aga laius lilleväli, kus valged karud olid juhuslikult kokku saanud ja korraks selleks puhuks tantsisid,” meenutab Navitrolla. See nägemus kinnistus sedavõrd, et paari kuuga oli pilt „Tants” valmis.
Teised pildid sünnivad jälle elust enesest – näiteks oli kunstnik paar kuud Eestist eemal viibinud ning äsja varahommikuse bussiga Läti piiri ületanud. Taamal paistis klassikaline eesti maastik, kus silmapiiril paistab must metsaviirg ning esiplaanil karjamaa koos valgete silopallidega. „Silopallid olid ritta seatud, aga mitte lihtsalt niisama, vaid just ilusti, õigesti. Lisaks veel tekst ka peal: meie oleme silopallid! No see lõi mind ikka täiesti tummaks – naersin tükk aega ja mõtlesin, et paganama hea on ikka taas kodus olla.”
Ka sellest mälupildist sündis maal, ainult et 20 aastat hiljem. On põhjust, et järgnevaid aastakümneid oodata.
VÕRUMAA ON VÕLUMAA
Neil, kes soovivad pigem tugitoolis reisida, soovitab Navitrolla oma kodukandiga tutvumiseks lugeda Sännast pärit ja Võrumaa metsade vahel elanud Juhan Jaiki loomingut, eeskätt kogumikku „Kaarnakivi” (1931), milles kirjaniku müstiliste sugemetega ja fantaasiarikka maailma kaudu avaneb ka kohalik elutunnetus.
Võrumaa värsket õhku tasuks kindlasti sisse hingata Eesti kõige väiksemas ja pinnavormilt kõige künklikumas rahvuspargis Karulas. Maalilise Ähijärve kaldal paikneb külastuskeskus, kus saab lisaks infole kohalike puhkamisvõimaluste kohta tutvuda püsiekspositsiooniga Karula kandi ajaloost, loodusest, rahvakultuurist ning tänapäevasest elulaadist.
Navitrolla isiklik soovitus on minna ja avastada Setumaa ja Võrumaa piiri, mida küll ametlikult kuskile maha märgitud ei ole, vaid ongi pigem tunnetuslik ja mõtteline. „See pisike lapike maamuna peal pakub hämmastavaid elamusi, kui ainult viitsid silmad lahti hoida...”
Artikkel ilmus Nordica pardaajakirja Time Flies numbris sügis 2017