KUULUS MAIDAN

Kõik Kiievi avastusretked algavad Maidanilt, mis jääb nädalavahetustel jalakäijate teeks muutuva 1,2-kilomeetrise glamuurse ostutänava Khreshchatyki keskele.

Neoklassitsistlikus stiilis hooned on ostlejate paradiis, alustades 19. sajandist pärinevast Bessarabka turu hoonest ja lõpetades šiki kaubanduskeskusega TsUM, kust leiab nii tuntud Lääne brände kui ka Ukraina disainerite loomingut. Võib olla kindel, et nädalavahetusel toimub seal ikka mõni kontsert või festival või vähemalt täidavad selle tänavamuusikud meeleolukate spontaansete kontsertidega.

Kui veel sel varakevadel kandsid Maidani äärsed hooned arme Euromaidanina ajalukku läinud sündmustest, siis suve keskpaigaks langesid viimased renoveerimistöid varjanud kangad. See on rõõmus ja saginat täis väljak, kus seistes on väga raske uskuda, et kusagil selles riigis pole sõjategevus ikka veel päris lõppenud.

1867. aastal asutatud Kiievi ooperiteater on vaatamata soliidsele eale Ukraina vanuselt kolmas ooperimaja – Odessa ja Lviv jõudsid ette. Täna teatri koduks olev hoone valmis küll alles 1901. aastal uhkes ning lopsakas neorenessansi stiilis, mis igale ooperiskäigule pidulikkust lisab. Repertuaar ei ole aga kinni üheski ajastus, pakkudes vaimustavaid kaasaegseid tõlgendusi klassikalistest ballettidest, aga ka väga traditsioonilises võtmes lahendatud oopereid. Piletid tasuks mõned päevad varem ära osta teatri kodulehelt (www.opera.com.ua), sest vaatamata kultuuriürituste suurele valikule linnas on ooper jätkuvalt väga populaarne.

MAITSEV UKRAINA KÖÖK

Vaimutoidu pakkumise kõrval ei jäta Kiiev kosutamata ka keha. Muidugi peab proovima tõelist Kiievi kotleti.

Kana rinnafilee, mähitud ürtidesse ja võisse, paneeritud ja siis praetud – lihtsalt imeline roog ülimalt lihtsatest komponentidest. Perfektsel Kiievi kotletil on krõbe ümbris ja küüslauguga maitsestatud või selle südames. Mõned kokad lisavad täidisele ka juustu, seeni või köögivilju, ent alustage ikkagi kõige klassikalisemast variandist. Üks paremaid kohti selleks on trendika interjööriga restoran Chicken Kiev, kus traditsioonilistesse retseptidesse suhtutakse siiski suurima austusega.

Nii interjöörist kui ka taldrikult värskete trendide otsija peaks aga oma peatuspaigaks valima Kiievi ainsa Design Hotelsi gruppi kuuluva hotelli 11 Mirrors ja selle restorani. Lounge’ilikku atmosfääri pakkuv hotell on kõigi moe-, arhitektuuri- ja popkultuuri inimeste lemmikpeatuspaik linnas.

Kuulsaim restoran on aga sõna otseses mõttes põrandaalune Ostannya Barykada (tõlkes Viimane barrikaad), kuhu pääsemiseks peab teadma parooli Boritesya i poborete. Maidani väljaku all asuva restorani uks on metroojaamas ja ilma igasuguse tähistuseta. Aga ometigi teavad seda kõik hea toidu ja joogi austajad. Uksest sisse astudes avaneb inimesi ja rõõmsat suminat täis väike baar. Baarileti taha pingile istudes nõksatab see aga liikvele ning vuhiseb läbi kardinate kõrvalsaali, kus saate lõpuks aru, miks see restoran nii kuulus on. Menüü koosneb 100% Ukraina toorainest valmistatud toitudest ning seal hanemaksapasteeti krõbedale saiale määrides saab selgeks, kui rikas Ukraina tegelikult on.

AL FRESCO ELAMISE MEISTRIKLASS

Kiievis ringi jalutades kisub endalgi nägu naerule, vaadates kõiki neid inimesi, kes oskavad rõõmu tunda linnast, oma perest ja sõpradest ning naudivad vabaõhuelu, mida Kiievil palju pakkuda on.

Street fitness’i armastajatele on Dnepriäärne Hydropark paradiis. Dnepri jõe kes kel asuvad saared Venetian ja Dolobetsk on kiievlaste jaoks varakevadest hilissügiseni meelispaigad vaba aja veetmiseks.

Keset jõge asuvad kuldsete liivarandadega saared on südalinnamelule lähedal kilomeetritelt, kuid mõõtmatult kaugel atmosfäärilt. Hiiglasuur vabaõhujõusaal köidab kõiki spordist ja toredast seltskonnast lugu pidavaid inimesi ning paljud noormehed põikavad sinna oma lõunapausi ajal tasuta trenni tegema.

Pärast trenni – või tihti ka selle asemel – veedetakse aga tunde jõe ääres rannas.

Kes lihtsalt liival lebada ei taha ning eelistab kokteile pakkuvat baari basseini ääres, leiab sellisegi koha kohe naabrusest.

Veelgi elegantsemat võimalust end värskes õhus liigutada pakub aga ekspresident Viktor Janukovõtši villa ehk Mezhyhirya Residence, mis tänaseks on avatud kui korruptsioonimuuseum. Hiiglaslikul territooriumil saab jalutades, rattaga või golfiautoga sõites imetleda ülikorrumpeerunud eksriigipea kokku aetud varandust maalilisest luigetiigist kuni autokollektsioonini välja.

Taksoga jõuab äärelinnas asuvasse villasse mõnekümne minutiga, ent kesklinnast sõidavad sinna ka marsruuttaksod. Aeda pääsemiseks tuleb väravast osta pilet ning villasse endasse sisenemiseks tuleb giidiga aeg eelnevalt kokku leppida, ent kogu territoorium ja kõrvalhooned on nii suured, et Janukovõtši valdustes võib veeta terve päeva – ekspressidendi valdused on suuremad kui pool Monaco riiki.

PÄEVAKS LINNAST VÄLJA

Parim koht päevaks linnast täiesti välja sõitmiseks on aga Tšornobõl. Jah, seesama Tšornobõl, kus toimus maailma ajaloo üks suuremaid tuumakatastroofe ja mis nüüd on saanud elamusreiside üheks populaarsemaks sihtkohaks Euroopas. Tuumaelektrijaama töölistele ehitatud Prõpjati linna stardib Kiievi südalinnast igal hommikul mitu ekskursioonibussi.

1970. aastal loodud Prõpjat, kus 1986. aastal elas ligi 50 000 inimest, pidi olema musterlinn ning selle arhitektuuriline terviklikkus on vaimustav, olenemata sellest, kas olete nõukogude arhitektuuri austaja või mitte. Linna ehitati uudse linnaplaani järgi, mille töötasid välja Moskva arhitekt Nikolai Ostoženko ja tema meeskond ning see oli omamoodi katselabor mitmetele uutele arhitektuurimõtetele.

Tänaseks on Prõpjat lagunevate majade ja pealetungiva loodusega ootamatult maaliline ja poeetiline vaatepilt ning rõõmsalt linna kohal kõrguv kollane vaateratas lõbustuspargis, mis tööd alustada veel ei jõudnudki, ilmselt üks pildistatumaid vaaterattaid Euroopas.

Muuseas, Tšornobõl ise ei ole tänaseks ka üldsegi mitte välja surnud ega hüljatud linn. Esimest korda juba 1193. aastal mainitud Tšornobõlil on uskumatult visa hing – seal töötab vahetustega 7000 inimest ning varemetes majade vahel on rõõmsates värvides täiesti asustatud majad – juba 1990ndate keskpaigast alates on linnas taas püsielanikud. Et tegemist on siiski keelutsooniga, kuhu sisenemiseks on vaja luba ja giidi, on mõistlik oma osalemissoovist paar päeva ette mõnele reisikorraldajale märku anda. Kahetunnine bussisõit on sisustatud dokfilmiga, mis tuumaõnnetuse ajalugu ja likvideerimist tutvustab.

Tagasi Kiievisse jõuab selliselt ekskursioonilt õhtusöögi ajaks – mahajäetud kohtade suured fännid saavad valida endale aga ka kahepäevase ekskursiooni ning fotograafidele tehakse lausa nelja-viie päeva pikkuseid tuure.

Kiiev ei väsi üllatamast ning ka kõige erinevamate huvidega inimesed leiavad endale tegevust mitmeks väga pikaks nädalalõpuks.