Peale eriskummalist intermezzot, kus konkureeriva väljaande veidi üle kolmekümnene kolleeg, kes pole mind eales elusuuruses näinud teatas FBs mu pilte lapates “Sa oled ju päris püss”, otsustasin deidi asemel võtta vastu ühe luksusliku reisipakkumise ja põrutada sooja päikese alla.

Ärge mõistke mind valesti: ma ei lennanud minema, et koguda julgust seksika sikspäkiga kõrvalsuhteks ja tagumik mingi imevahendiga kiirelt trimmi tõmmata – afäärid on midagi ennemuistsest ajast ja enamasti mitte meenutamist väärt – läksin, et teha üks “söö, palveta, armasta” – stiilis kiirpuhkus.

Kui see “püss” tahab edaspidigi ootamatult FB-s paugutada, tuleb kogu kupatuse sõidukorras hoidmiseks aega võtta. Vaid kahe ja poole lennutunni kaugusel ootab Horvaatia Dalmaatsia, mis on sügisel lühipuhkuse jaoks just täpselt õige paik.

25 plusskraadi õhk ja 22 meri on närtsinud luigele kosutavaks vahelduseks. Veeta veidi üksinda aega, sõlmida tutvusi, mis pole mõeldud rohkemaks kui mõnus autosõit ajaloolistel teedel või õhtusöök ja maailmarahu üle filosofeerimine rannaäärses restos; pista varbad sooja ja soolasesse merevette; mõõdutundetult puhata – jah, selle ma võtaksin.

Ei saa välistada, et mõni igatsev hing leiab just siit midagi rohkemat – nagu allpool selgub, oli minugi jaoks kuskil ootel üks pime prints, kes paraku jäi pika ninaga. Mu tegelik eesmärk oli siiski reis Dalmaatsiasse, et elamusteni kruiisida maailma hetkel võimsaima noobli pereauto, Porsche Panamera Sport Turismo pistikhübriidse variandiga.

JALGRATTAGA VÕI ROLLERIGA LINNA PEALE

Esimesel puhkusepäeval võtan hotelli õuelt jalgratta ja pedaalin Trogiri uudistama. Čiovo saar ja Trogiri saareke on sillaga ühendatud, aga selleni jõudmiseks tuleb end sadulas kehtestada ja kaootilisest liiklusest läbi suruda, sest autojuhid siin ratturitest eriti ei hooli, jalakäijad samuti mitte. Tuleb enda eest väljas olla igal meetril.

Trogiri linnakese kitsad tänavad on elu täis ning ehkki kiusatus on end siia kauemaks ära kaotada, ei lase jõuline maamärk –  Kamerlengo kindlus – sel juhtuda. Kohvikutes ja mereäärsetes restoranides keeb elu keskpäevast keskööni. Kuigi inimesi on palju, on võimalik eralduda ja omaette segamatult kulgeda.

Õhtu hakul olen juba kogenud rattahai, leian, et kõige julgem on mul edasi liikuda keset sõiduteed – nii olen liiklejatele hästi nähtav. Vanalinnas veeretan jalgratast käekõrval, ehkki võiksin selle ka veloparklasse seisma jätta kuniks ujumas käin ja kohaliku kassiga sõprust teen.

Kiidan end otsuse eest jalgrattaga minna, jalgsi siin laapida ei viitsikski. Pikemaks avastusretkeks on lihtne rentida hotellist või mõnest lähedalasuvast putkast roller, neli tundi maksab umbes 30 eurot.

Trogiri asemel tasuks pöörata rolleri nina mägede suunas, et teha tiir Čiovol ning külastada näiteks mõnd vana kloostrit, mida siin igal sammul leidub või avastada mõni uhke ja üksildane koht, kus loojangut nautida.

Õhtupimedas on aga taas mõnus sõita Čiovost veetaksoga üle lahe Trogiri, mõnda rannarestosse, ja pärast hotelli tagasi – vahemaad on parasjagu nii pikad, et kui just romantilise jalutuskäigu jahil pole pole, saab eri transpordivahenditega otse pessa.

PÜSS PAUKUS MÄGEDES

Nagu heas lavastuses ikka – kui loo alguses ripub (Facebooki) seinal püss, peab see enne etenduse lõppu vähemalt ühe paugu tegema. Kasutasin viimase reisipäeva varahommikusi tunde selleks, et päikesega koos üksinda mägedesse tõusta. Brown Beach House butiikhotellist vaid sadakond meetrit edasi sai mööda kitsaid kõrvaltänavaid aina kõrgemale ronida.

Kirjeldamatult maaliline, ja aus olla, ka pisut võhmalevõttev teekond, millest taas kord nautisin iga sammu. Õitsvad metsikud alpikannid, päikesekuumuses lõhkilöönud granaatõunad, isuäratavad kiivid, ja lõputult kõrgelt alla avanevaid vaateid.

Ühesõnaga, “püss” kalpsas uhkes üksinduses mägedes ringi kuni kuskil kõrvalteel pidas kinni ürgvana Opel, roolis ürgvana taat, kes lahkesti pakkus küüti all-linna. Veenis senikaua, kuni jäin nõusse. Ma ausalt ei tea tänase päevani, mis ma mõtlesin, kui papi autosse istusin.

Mõtlematuse eest saanuksin kontole klassikalise ahistamisjuhtumi – muldvana prints oli tõenäoliselt ka pime, sest pidas mind 20-aastaseks liiga lühikeses kleidis preiliks, kes hädasti vajab kogenud kaaslast ning selle kinnituseks oma käe mulle põlvele pani.

Ma ei hakanud Facebookis #metoo hõikama vaid viskasin taadile ruttu viis eurot ja hüppasin autost välja. Pauk enesehinnangule oli kaugelt kõvem kui hooga jalgadele kukkumine. Ei istu Dalmaatsias kellegi autosse, daamid! Olgu või ruuduline prints valgel hobusel!

Artikkel ilmus Accelerista portaali MATKAMA JA REISIMA rubriigis 29. oktoobil 2017. a.