Sooviks suusatada. Aga kuidas?
KÕIGIS KESKUSTES tegutsevad pädevad instruktorid ja paljudes võib kohata isegi eestlastest juhendajaid. Algajatele jagavad õpetust mäesuusataja, sööstlaskuja ja omanimelise suusakooli instruktor Aare Tamme ning Lumekooli treener ja lumelauainstruktor Stiina Liivrand.
Kui kiiresti suusatama/laudama õpib?
Aare Tamme: Meie suusakool on juba umbes 20 aastat töötanud põhimõtte järgi, et 50 minutiga omandab igaüks mäesuusatamise põhitõed sellisel tasemel, et võib „saba” lumiseks tegemata tulla alla igast harrastajatele mõeldud mäest üle maailma.
Stiina Liivrand: Lumelaua suuna ja kiiruse kontrollima hakkamine võtab aega tavaliselt mõnevõrra rohkem, kuid see on seda väärt. Pisut oleneb inimese füüsilisest vormist ja palju motivatsioonist ehk valmisolekust veel ja veel harjutada.
Mõlema puhul on hea ja turvaline õppemuster teha 1,5–2 tundi koos instruktoriga harjutusi ning seejärel pärast väikest puhkust õpitut ja soovitatut kokkulepitud kallakul harjutada. Nõnda saavutatakse kahe-kolme päevaga selline sõidutase, mida enamik juba naudib.
Kuidas hirmust üle saada?
Aare Tamme: See ongi õpetaja üks esimesi pedagoogilisi ülesandeid. Selleks on erinevaid meetodeid.
Stiina Liivrand: Alati tasub alustada koos instruktoriga, kellega räägitakse läbi, mis ebamugavust valmistab.
Instruktorid on koolitatud valima õppimise võtted vastavalt õppijale. Kui muretsetakse näiteks kiiruse pärast, siis esmalt õpitakse kiirust kontrollima ja pidurdama. Mõistagi ei alustata õppimist suurel kallakul ega mäetipust. Kui hirmu tekitab miski muu, pannakse rõhku just selles osas turvatunde tekitamisele.
Kas algaja suusataja varustus erineb edasijõudnu omast?
Aare Tamme: Kindlasti. Ideaalne oleks mäekeskuse laenutusest küsida erinevaid suuski ja valida nende seast sellised, mis teile tõelist sõidurõõmu pakuvad. Värv ja nimi pole olulised. Hea tuju on ju see, mille järele mäele minnakse!
Stiina Liivrand: Varustust tasub algul rentida ja renditöötajale peaks ütlema, et ollakse algaja. Ka pikkust ja kaalu ei tasuks varustuse sättijale valetada.
Hea sõitja varustus ei erine algajale sobivast silmanähtavalt, pigem on neil hiljem kindla stiiliga sõitu soodustavad omadused, kas tahad sõita kiiresti rajal, tuhklumes või trikitada pargis. Tänapäeval on nii algajate kui ka edasijõudnute varustuse elementaarne osa kiiver!
Kas instruktorid õpetavad ka elementaarseid „liikluseeskirju” ja etiketti mäel?
Aare Tamme: Otse loomulikult! See on koolituse lahutamatu osa.
Stiina Liivrand: Kuigi laiadel nõlvadel võib suusatajate-laudurite liikumine tunduda suvaline, on mäel liikumiseks ja käitumiseks konkreetsed reeglid. Algaja lumesõber ei peagi neid teadma, nn liikluseeskirja tutvustamine on instruktori ülesanne. Mäel liikumise, seismise ja käitumise reeglistiku peamine põhjus on turvalisus. Reegleid ei ole palju ja need on lihtsad.
Näiteks ei tohi sõidustiiliga ohtu seada teisi mäelviibijaid. Silmad-kõrvad tuleb lahti hoida, vaadata märke ja järgida mäeinstruktorite suuniseid.
Mäel liikumise reeglistik näeb ette, et ülaltpoolt tulija peab arvestama allpool sõitva/seisva suusataja/lauduriga.
Möödudes teisest sõitjast, tuleb seda teha „kindla peale”, st küllalt kaugelt ja vajadusel hoogu vähendades juhuks, kui allpool sõitja peaks ootamatult suunda muutma või kukkuma. Eesmärk on vältida igal juhul otsasõitu.
Mäel seismajäämiseks tuleb valida lage koht. Selleks ei sobi kurvitagune või künka jalam, nõlva äär või kitsas laskumine.
Kui on tarvis suusad või lumelaud laskumisel ära võtta, tuleb need paigutada nii, et nad kontrollimatult liikuma ei pääseks. Hoogu kogunud sõitjata lumelaud võib palju kurja teha.
Kas algajad täiskasvanud õpivad koos algajate lastega?
Aare Tamme: Jah, ja selles pole midagi imelikku. Mäletan juhust, kui 75-aastane daam mulle teatas, et soovib veel enne surma mäesuusatamise selgeks saada. Olime mõlemad väga tähelepanelikud – ja saime hakkama! Pean tunnistama, et see ei olnud lihtne, aga seda suurem oli mõlemapoolne rõõm tehtud tööst. Edu ja tervist prouale, kui ta seda peaks lugema. Proua peaks tänaseks olema umbes 90.
Stiina Liivrand: Tavaliselt õpetatakse algajaid lapsi ja täiskasvanuid eraldi rühmades. Seda eelkõige põhjusel, et õppimise stiil ja püsivuse aste on laste ja täiskasvanute puhul erinev. Siiski ei ole võimatu, näiteks ühe pere puhul, alustada koos. See eeldab pikemat kasvu õppijatelt valmisolekut rohkem ise pusida ajal, kui lühemaid püsti aidatakse ja klambreid-kiivrit kohendatakse. Ühe sõpruskonna ja väikese rühma puhul on eri vanuses õppijad tore lahendus, teistel juhtudel keskealisi algajaid laste lumekooli ei saadeta.
Millest alustada sobiva suusakuurordi valimisel?
Aare Tamme: Seda on üheselt raske soovitada, oleneb, mis on reisi eesmärk. Elamuse saab Rootsis, Sälenis. Edasi peaks sammud ilmselt Austria poole seadma. Kesk-Euroopa on juba maailm omaette.
Stiina Liivrand: Suusakuurordid pakuvad kõik laia valiku nõlvu. Pea kõikjal on õppeala ja lumekoolid, sinised ja punased rajad (kergema raskusastmega nõlvad), ka mustad nõlvad (nõuab head sõiduoskust). Mäekuurortide kodulehel saab tutvuda, kas tegu on peresõbraliku, lumelaudurile meelepärase, vaiksema külaeluga keskusega jne. Tavaliselt sobivad kuurordid nii mäeolude kui ka eluolu poolest paljudele.
Artikkel ilmus Nordica pardaajakirja Time Flies numbris sügis-talv 2016